On argipäeva sügishommik. Selline, mil päike heidab oma säravudust helki Peebumäe puudele, mille rohelised lehed pole veel teps mitte värvi muutnud. Õhus on ühtaegu soojust ja kargust.
Vanaaseme taluõuel kastese muru sees on värskelt tallatud sõõr. “Näed, ufod!” ütleb peremees Arne Kroonmäe. Tegelikult on sõõr tema hommikujooksust, mida peremees igal hommikul paljajalu harrastab. Kuni lumeni välja.
Toimib naturaalmajandus
Kella üheksa paiku tuleb naabrinaine, toob purgi piima ja läheb kärmesti oma toimetuste juurde tagasi. (Loksu külas on järgi vaid kaks majapidamist, kus veel lehmad). Raha piima eest ei maksta.
Nii on lihtsalt kombeks, et ühel on pakkuda piima, teisel mune, kolmandal suitsuliha, neljas ajab lahkelt kartulivaod lahti, viies pressib õuntest mahla – üksteist aidatakse.
“Nüüd hakkame kohvi jooma!” teatab tagakambrist kööki astuv perenaine Milvi, rõõm palgeil. Kamandab mehe ja külalised laua äärde istuma, tõstab võileivataldriku külmikust välja.
“Söömine, mõtlemine ja liikumine on tähtsad,” teab Arne Kroonmäe. “Kui tervisel on midagi viga, siis on valesti elatud.” Mees jutustab, et oli aeg, mil ta ei saanud paremat kätt tõsta.
“Aga siis lugesin raamatut, kus õpetati süsivesikuid ja valke lahus sööma.” Ja mees tegi nagu raamat õpetas ning enam ei pidanud saama süste ega tulnud ka operatsioonile minna.
“Me oleme teistsugused,” märgib perenaine. Ehk tõesti, sest mitte igal taluõuel ei ole püramiidikujuliselt laudu püsti seatud ning pererahvas ei puhka selle all pingil istudes.
Peremees mõistab veesooni leida ja naine tundvat ära, kas on tegemist hea paigaga või mitte.
 |
| Arne Kroonmäe on ehitanud oma õuele püramiidi, mille all ta meelsasti koos kaasa Milviga istub. Ka koer ja kass armastavat just sinna end sättida. Foto: Arvet Mägi |
Nii Arne kui Milvi on oma elu jooksul töötanud Moe piiritustehases ja Imastu koolkodus, Arne on aastaid olnud ka Tapa koolis kehalise kasvatuse ja sõjalise algõpetuse õpetajaks.
Kui jutt lastele läheb, kostab Milvi veendunult, et lapsi tuleb ikka tööga kasvatada. “Nüüd aga on töö justkui keelatud.
Kui Imastus lastega töötasime, siis olid seal oma marjad, puud ja loomad ja kui küsisime lastelt, et kes täna tahab tööle tulla, tahtsid kõik,” jutustab Milvi.
Milvil ja Arnel on endal kolm last ja kuus lapselast. Koos sugulastega on uuritud ka sugupuud. Milvi toob tagakambrist mitme meetri pikkuse paberirulli, kus sugulussidemed kenasti välja joonistatud.
Peremees Arne suur kirg on koduloo uurimine. Ta on kogunud materjale küla kohta ja jaganud külarahvale välja ankeete, millel kirjas küsimused talude ajaloo kohta.
“Aga rahvas punnib vastu, ei täida ära, vaid mõni üksik tõi tagasi,” kurdab Arne.
Arne armastab ka vanu asju, alates tsaariaegsest rahast ja lõpetades põllutööriistadega, mida ta plaanib oma koduõuel eksponeerida. Aga tal on ka tikutooside kogu.
Küsimusele, mida külarahvas ühiselt teeb, vastab Arne, et jaanipäeval tullakse kokku Vaiguranna õuele. Tema ise teeb jaanilaupäeval alati jalgrattaga tiiru, sõites läbi lisaks Loksu ka Männiku ja Lokuta rahva.
Soovib kõigile head ja pakub diplomeeritud napsu Põrguliine, mille ise on piirituse baasil valmistanud, lisades koirohtu, naistepuna, saialille ja palju muud.
“See teeb kõhu terveks ja pead ei tee haigeks,” teatab Arne.
Katrin Kuljus, reporter, 30.09.2006
No comments:
Post a Comment