Lokuta külas on 11 hoonestatud maaüksust.
Lokuta küla piirinaabrid: Saksi; Vahakulmu; Moe; Loksu; Salda;
Tuesday, August 24, 2010
Loksu karjamõis
Pärandkultuuri objekt: Loksu karjamõis (790:MTH:002)
Nimi: Loksu karjamõis
Tüüp: Muud mõisaaegsed tootmishooned
Seisund: Objektist või tema esialgsest funktsionaalsusest säilinud 20-50%
Kohanimi: Lääne-Viru maakond, Tapa vald, Loksu küla
Ulatus: (m) 30
Märkused: Peahoone oli alles veel peale II Maailmasõda, siis elasid seal sõdurid. Hiljem lammutati kolhoosi poolt.Laudahoones oli sigala. Õues kolmeharuline pärn.
Objekt: on kaartidel Eesti Põhikaart,Eesti Vabariigi (1935-39) või Nõukogude Liidu (1945-52) topograafiline kaart
Varasemad kirjeldused: Loksu külast on pärit vennad Jõeristid, kes võitlesid rootslaste väes Poltaava lahinguni ja said kõrged ohvitseri auastmed.
Pärimused: 1838. aastaks oli Loksu küla 4 perest saanud karjamõis. See püsis kuni EW tulekuni, siis elas seal Tapa metskonna metsnik. 1941. a tapeti siin venelaste poolt metsnik Juhan Rõõmusoks.
Asukoht Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakenduses: Ava objekti asukoht Maa-ameti X-GIS rakenduses
http://xgis.maaamet.ee/...
Nimi: Loksu karjamõis
Tüüp: Muud mõisaaegsed tootmishooned
Seisund: Objektist või tema esialgsest funktsionaalsusest säilinud 20-50%
Kohanimi: Lääne-Viru maakond, Tapa vald, Loksu küla
Ulatus: (m) 30
Märkused: Peahoone oli alles veel peale II Maailmasõda, siis elasid seal sõdurid. Hiljem lammutati kolhoosi poolt.Laudahoones oli sigala. Õues kolmeharuline pärn.
Objekt: on kaartidel Eesti Põhikaart,Eesti Vabariigi (1935-39) või Nõukogude Liidu (1945-52) topograafiline kaart
Varasemad kirjeldused: Loksu külast on pärit vennad Jõeristid, kes võitlesid rootslaste väes Poltaava lahinguni ja said kõrged ohvitseri auastmed.
Pärimused: 1838. aastaks oli Loksu küla 4 perest saanud karjamõis. See püsis kuni EW tulekuni, siis elas seal Tapa metskonna metsnik. 1941. a tapeti siin venelaste poolt metsnik Juhan Rõõmusoks.
Asukoht Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakenduses: Ava objekti asukoht Maa-ameti X-GIS rakenduses
http://xgis.maaamet.ee/...
Allikas: EELIS infoleht
Mälestuskivi lenduritele
Pärandkultuuri objekt: Mälestuskivi lenduritele (790:MAL:002)
Nimi: Mälestuskivi lenduritele
Tüüp: Mälestuskivid
Seisund: Objekt hästi või väga hästi säilinud
Kohanimi: Lääne-Viru maakond, Tapa vald, Moe küla
Ulatus: (m) 5
Märkused: Mälestuskivil on lennuki originaalne saba. Ümber kuusehekk.
Objekt on kaartidel: Eesti Põhikaart
Pärimused: 1977. a hakati Tapa lennuvälja angaare puhastama, lennukid viidi Pärnu. Tagasisõidul 19. aprillil lendas üks lennuk Moe piiritusevabriku korstna otsa, lendur suutis lennuki põllule juhtida. Seal kukkus see alla. Surma sai 23 lendurit.
Asukoht Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakenduses: Ava objekti asukoht Maa-ameti X-GIS rakenduses
http://xgis.maaamet.ee/...
Nimi: Mälestuskivi lenduritele
Tüüp: Mälestuskivid
Seisund: Objekt hästi või väga hästi säilinud
Kohanimi: Lääne-Viru maakond, Tapa vald, Moe küla
Ulatus: (m) 5
Märkused: Mälestuskivil on lennuki originaalne saba. Ümber kuusehekk.
Objekt on kaartidel: Eesti Põhikaart
Pärimused: 1977. a hakati Tapa lennuvälja angaare puhastama, lennukid viidi Pärnu. Tagasisõidul 19. aprillil lendas üks lennuk Moe piiritusevabriku korstna otsa, lendur suutis lennuki põllule juhtida. Seal kukkus see alla. Surma sai 23 lendurit.
Asukoht Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakenduses: Ava objekti asukoht Maa-ameti X-GIS rakenduses
http://xgis.maaamet.ee/...
Allikas: EELIS Infoleht
Monday, August 23, 2010
Siinne suurim lennukatastroof juhtus Moel
16.04.2010 Aarne Mäe, Virumaa-Teataja peatoimetaja
Viimase aja sagedaste lennukatastroofide valguses meenutab Virumaa Teataja siinkandi suurimat lennuõnnetust, mis juhtus Vene sõjaväe transpordilennukiga ligi 30 aastat tagasi Moel.
1980ndate aastate esimesel poolel kandus Vene sõjaväe transpordilennuk teadmata põhjusel maandumisel liiga madalale ning riivas tiivaga Moe piiritustehase korstnat. Üks mootor süttis põlema ja piloot püüdis teist mootorit forsseerides põllul maanduda, kuid katastroofi ta vältida ei suutnud. Lennuväljani oli jäänud alla kahe kilomeetri ...
Õnnetuses hukkus 24 sõjaväelast ning seda tragöödiat tuletab meelde õnnetuskohta betoonalusele paigutatud viisnurgaga lennukisaba.
Kohe pärast katastroofi piirati ala lindiga, kohale tulid sõjaväe tuletõrje, kiirabi, kuid ajalehtedes sellest ei räägitud.
Kümme korda madalamal
Lennuki kokkupõrget tehasekorstnaga nägi pealt ka piiritustehase direktor Arvo Antropov, kes samal ajal oli Tapalt lõunatamast naasmas.
"Käisin Tapal söömas ja tulin just Moele tagasi, kui nägin lennukit, mis lendas kahtlaselt madalalt. Olin parasjagu bussipeatuse juures enne ristmikku ning jäin sinna künka peale seisma - näen, et lennuk sööstab vastu korstnat, kukub sealt nina ees ja rattad ülespoole põllu peale ja plahvatab põlema," meenutas Antropov.
Tapa lennurajale suundunud lennuk eksis kõrguses umbes kümme korda, korstna kohal oleks pidanud ta olema 240 m kõrgusel ning tegelikkuses poleks ta kuidagi sellele 32meetrisele korstnale 24 meetri kõrgusel pihta tohtinud saada. Samas oli teada, et korstnat kasutati maandumisel ühe orientiirina.
Antropov leidis, et kuna ohvitserid olid minemas puhkusele, võis nende eufooria ka lenduriteni kanduda.
"Tapa lennuväli läks remonti ja sealsed hävitajad viidi teistele lennuväljadele, allakukkunud transpordilennukiga toodi piloodid Tapale tagasi, et nad saaksid koju puhkusele jääda. Eks nende meeleolu oli ka sellega seoses vastav, paraku jäi see nende igaveseks puhkuseks," rääkis Antropov.
Talle meenus kuuldus, et lennujuhid olevat hoiatanud liiga madala kõrguse eest, kuid piloodid saatnud nad pikalt.
"Selles suhtes saab paralleele tuua selle Poola lennukiga," arvas Antropov.
Tema sõnul oli lennukis terve polk, kes sai silmapilkselt surma. Isegi sõjatingimustes oleks selline õnnetus harukordne.
Tänu piloodi meeleheitlikele ponnistustele suudeti ära hoida veel suurem tragöödia, sest napilt õnnestus lennuk suunata üle majakatuste.
Tööline sai tiivaga pihta
Pärast kokkupõrget kiirustas Antropov tehasesse. Seal selgus, et üks ehitustööline, kes oli katlamaja remontinud, oli vigastada saanud ning saadeti kiiresti Tapa haiglasse. Tema oli ehitajatest ainuke, kel oli kiiver peas. Vigastada sai ta sellest, et lennuki tiib kukkus katlamaja katusele ja sealt edasi, andes ka töömehele hoobi. Kui haiglas küsiti, mis juhtus, vastanud ta, et lennuk riivas tiivaga. Sealt helistati tehasesse, kas peab hullumajja pöörduma või milles asi.
Tehase purustatud katlamajakorstna kõrvale tehti metallist korsten, kuid tootmine jätkus kohe ka lühema korstnaga, selleks tuli kasutusele võtta ventilaatorid. Moe puhul oli ju tegemist Eesti ainsa piiritustehasega, mille toodangut kasutas suurim alkoholitootja Liviko.
Mingit kompensatsiooni tehasele ei pakutud, kellelegi ei tulnud see isegi pähe, et võiks aidata korstnat taastada.
Nüüd seisab see korsten tulede plinkides oluliselt lühemana. Arvo Antropovil on aga katastroofipilt senini ehedalt silme ees.
Allikas: Virumaa Teataja http://www.virumaateataja.ee/?id=250566
Viimase aja sagedaste lennukatastroofide valguses meenutab Virumaa Teataja siinkandi suurimat lennuõnnetust, mis juhtus Vene sõjaväe transpordilennukiga ligi 30 aastat tagasi Moel.
1980ndate aastate esimesel poolel kandus Vene sõjaväe transpordilennuk teadmata põhjusel maandumisel liiga madalale ning riivas tiivaga Moe piiritustehase korstnat. Üks mootor süttis põlema ja piloot püüdis teist mootorit forsseerides põllul maanduda, kuid katastroofi ta vältida ei suutnud. Lennuväljani oli jäänud alla kahe kilomeetri ...
Õnnetuses hukkus 24 sõjaväelast ning seda tragöödiat tuletab meelde õnnetuskohta betoonalusele paigutatud viisnurgaga lennukisaba.
Kohe pärast katastroofi piirati ala lindiga, kohale tulid sõjaväe tuletõrje, kiirabi, kuid ajalehtedes sellest ei räägitud.
Kümme korda madalamal
Lennuki kokkupõrget tehasekorstnaga nägi pealt ka piiritustehase direktor Arvo Antropov, kes samal ajal oli Tapalt lõunatamast naasmas.
"Käisin Tapal söömas ja tulin just Moele tagasi, kui nägin lennukit, mis lendas kahtlaselt madalalt. Olin parasjagu bussipeatuse juures enne ristmikku ning jäin sinna künka peale seisma - näen, et lennuk sööstab vastu korstnat, kukub sealt nina ees ja rattad ülespoole põllu peale ja plahvatab põlema," meenutas Antropov.
Tapa lennurajale suundunud lennuk eksis kõrguses umbes kümme korda, korstna kohal oleks pidanud ta olema 240 m kõrgusel ning tegelikkuses poleks ta kuidagi sellele 32meetrisele korstnale 24 meetri kõrgusel pihta tohtinud saada. Samas oli teada, et korstnat kasutati maandumisel ühe orientiirina.
Antropov leidis, et kuna ohvitserid olid minemas puhkusele, võis nende eufooria ka lenduriteni kanduda.
"Tapa lennuväli läks remonti ja sealsed hävitajad viidi teistele lennuväljadele, allakukkunud transpordilennukiga toodi piloodid Tapale tagasi, et nad saaksid koju puhkusele jääda. Eks nende meeleolu oli ka sellega seoses vastav, paraku jäi see nende igaveseks puhkuseks," rääkis Antropov.
Talle meenus kuuldus, et lennujuhid olevat hoiatanud liiga madala kõrguse eest, kuid piloodid saatnud nad pikalt.
"Selles suhtes saab paralleele tuua selle Poola lennukiga," arvas Antropov.
Tema sõnul oli lennukis terve polk, kes sai silmapilkselt surma. Isegi sõjatingimustes oleks selline õnnetus harukordne.
Tänu piloodi meeleheitlikele ponnistustele suudeti ära hoida veel suurem tragöödia, sest napilt õnnestus lennuk suunata üle majakatuste.
 |
| Katastroofipaika Moel meenutab põllu serva paigaldatud viisnurgaga lennukisaba. foto: Aarne Mäe / Virumaa Teataja |
Pärast kokkupõrget kiirustas Antropov tehasesse. Seal selgus, et üks ehitustööline, kes oli katlamaja remontinud, oli vigastada saanud ning saadeti kiiresti Tapa haiglasse. Tema oli ehitajatest ainuke, kel oli kiiver peas. Vigastada sai ta sellest, et lennuki tiib kukkus katlamaja katusele ja sealt edasi, andes ka töömehele hoobi. Kui haiglas küsiti, mis juhtus, vastanud ta, et lennuk riivas tiivaga. Sealt helistati tehasesse, kas peab hullumajja pöörduma või milles asi.
Tehase purustatud katlamajakorstna kõrvale tehti metallist korsten, kuid tootmine jätkus kohe ka lühema korstnaga, selleks tuli kasutusele võtta ventilaatorid. Moe puhul oli ju tegemist Eesti ainsa piiritustehasega, mille toodangut kasutas suurim alkoholitootja Liviko.
Mingit kompensatsiooni tehasele ei pakutud, kellelegi ei tulnud see isegi pähe, et võiks aidata korstnat taastada.
Nüüd seisab see korsten tulede plinkides oluliselt lühemana. Arvo Antropovil on aga katastroofipilt senini ehedalt silme ees.
Allikas: Virumaa Teataja http://www.virumaateataja.ee/?id=250566
Thursday, August 19, 2010
Saksi külanõukogu hoone
Pärandkultuuri objekt: Saksi külanõukogu hoone (790:PNL:001)
Nimi: Saksi külanõukogu hoone
Tüüp: Pärandkultuuri märgid NL ajast: piimapukid, tootmishooned, siloaugud
Seisund: Objektist või tema esialgsest funktsionaalsusest säilinud 50-90%
Kohanimi: Lääne-Viru maakond, Tapa vald, Moe küla
Ulatus: (m) 20
Märkused: Teisel korrusel olid elukorterid, esimesel korrusel külanõukogu. Siin on olnud ka raamatukogu ja kauplus. Hoone on tühi.
Objekt on kaartidel: Eesti Põhikaart,Eesti Vabariigi (1935-39) või Nõukogude Liidu (1945-52) topograafiline kaart,Skemaatiline katastrikaart (1940)
Inimmõjud: Lammutamine, lõhkumine
Ohud: Ehitustööd, mis on kahjustanud objekti algupära
Pärimused: Sel kohal oli kunagi Kirmani talu. Hoonele ehitati teine korrus peale. Sovhoosi ajal oli see Saksi külanõukogu hoone.
Asukoht Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakenduses: Ava objekti asukoht Maa-ameti X-GIS rakenduses
http://xgis.maaamet.ee/...
Allikas: EELIS infoleht
Nimi: Saksi külanõukogu hoone
Tüüp: Pärandkultuuri märgid NL ajast: piimapukid, tootmishooned, siloaugud
Seisund: Objektist või tema esialgsest funktsionaalsusest säilinud 50-90%
Kohanimi: Lääne-Viru maakond, Tapa vald, Moe küla
Ulatus: (m) 20
Märkused: Teisel korrusel olid elukorterid, esimesel korrusel külanõukogu. Siin on olnud ka raamatukogu ja kauplus. Hoone on tühi.
Objekt on kaartidel: Eesti Põhikaart,Eesti Vabariigi (1935-39) või Nõukogude Liidu (1945-52) topograafiline kaart,Skemaatiline katastrikaart (1940)
Inimmõjud: Lammutamine, lõhkumine
Ohud: Ehitustööd, mis on kahjustanud objekti algupära
Pärimused: Sel kohal oli kunagi Kirmani talu. Hoonele ehitati teine korrus peale. Sovhoosi ajal oli see Saksi külanõukogu hoone.
Asukoht Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakenduses: Ava objekti asukoht Maa-ameti X-GIS rakenduses
http://xgis.maaamet.ee/...
Wednesday, August 18, 2010
Saueaugu talu sepikoda
Pärandkultuuri objekt: Saueaugu talu sepikoda (790:SEK:001)
Nimi: Saueaugu talu sepikoda
Tüüp: Sepikojad
Seisund: Objektist või tema esialgsest funktsionaalsusest säilinud 50-90%
Kohanimi: Lääne-Viru maakond, Tapa vald, Lokuta küla
Ulatus: (m) 10
Märkused: Asub talust eemal künkal.
Objekt on kaartidel: Eesti Põhikaart
Pärimused: Endine sepikoda.
Asukoht Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakenduses: Ava objekti asukoht Maa-ameti X-GIS rakenduses
http://xgis.maaamet.ee/...
Allikas: EELIS infoleht
Nimi: Saueaugu talu sepikoda
Tüüp: Sepikojad
Seisund: Objektist või tema esialgsest funktsionaalsusest säilinud 50-90%
Kohanimi: Lääne-Viru maakond, Tapa vald, Lokuta küla
Ulatus: (m) 10
Märkused: Asub talust eemal künkal.
Objekt on kaartidel: Eesti Põhikaart
Pärimused: Endine sepikoda.
Asukoht Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakenduses: Ava objekti asukoht Maa-ameti X-GIS rakenduses
http://xgis.maaamet.ee/...
Lokuta küla kuivati
Pärandkultuuri objekt: Lokuta küla kuivati (790:PNL:002)
Nimi: Lokuta küla kuivati
Tüüp: Pärandkultuuri märgid NL ajast: piimapukid, tootmishooned, siloaugud
Seisund: Objektist või tema esialgsest funktsionaalsusest säilinud 20-50%
Kohanimi: Lääne-Viru maakond, Tapa vald, Loksu küla
Ulatus: (m) 20
Märkused: Oli nõukogude ajal sovhoosi kuivati.
Objekt: on kaartidel Eesti Põhikaart
Ohud: Lammutamine, lõhkumine
Asukoht: Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakenduses:
Ava objekti asukoht Maa-ameti X-GIS rakenduses
http://xgis.maaamet.ee/...
Nimi: Lokuta küla kuivati
Tüüp: Pärandkultuuri märgid NL ajast: piimapukid, tootmishooned, siloaugud
Seisund: Objektist või tema esialgsest funktsionaalsusest säilinud 20-50%
Kohanimi: Lääne-Viru maakond, Tapa vald, Loksu küla
Ulatus: (m) 20
Märkused: Oli nõukogude ajal sovhoosi kuivati.
Objekt: on kaartidel Eesti Põhikaart
Ohud: Lammutamine, lõhkumine
Asukoht: Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakenduses:
Ava objekti asukoht Maa-ameti X-GIS rakenduses
http://xgis.maaamet.ee/...
Allikas: EELIS infoleht
Saksi raamatukogu 90
1918. a kanti Saksi külaraamatukogu Eesti Vabariigi raamatukogude nimistusse. Algselt oli raamatukogu Saksi vallamajas, mis asus Lasila tee ääres Saksi järvest mõnekümne meetri kaugusel. Arvatavasti oli raamatukogule eraldatud tuba, milles olid raamatukapp või riiulid ja laud toolidega. Seal sai ajalehti lugeda, uudiseid kuulda, rahva poolt kokku toodud raamatuid laenutada.
Algaastatel teenindas raamatukogu Saksi valla inimesi. Saksi vald asus Saksi mõisa ja Tõdva-Kõnnu
karjamõisa maadel Virumaal Kadrina kihelkonnas Valgejõe idapoolses osas. Kuna Valgejõgi on olnud Viru- ja Järvamaa piirijõeks aastasadu, siis jõeäärsed alad on olnud ääremaad (keskustest kaugel). Raamatukogu oli kohaliku rahva kokkusaamise koht ja vaimu värskendaja, sest vallas ei olnud sel ajal ühtegi seltsimaja ega teist kultuuriasutust.
Peale Vabadussõda 1920. a loodi samas kohas Saksi Raamatukogu Selts.
Riik hakkas raamatukogude raamatuid doteerima ja ka vald ostis uusi raamatuid, ajakirju ning ajalehti. Raamatukogu fond Saksi Raamatukogus kasvas jõudsalt. Seltsi liikmed korraldasid luuleõhtuid, teoste arutelusid jm kirjandusega seonduvat. Eriti populaarsed olid meie vallarahva hulgas 1920–30ndatel aastatel Tammsaare teosed. Saksi RK Selts organiseeris mitmel korral Tammsaare õhtuid ning Hugo Vainjärve juhtimisel lavastati mingi osa „Tõest ja õigusest“.
Kohalik rahvas oli sellel ajal ärksa meelega ja koos käidi hoolega. Lisaks raamatukogu seltsile oli Saksis veel
lauluselts, käsitöö selts, kodundusselts, mesindusselts, näitering, omakaitse ratsaväe rühm, mille liikmed korraldasid Saksis ratsavõistlusi. Saksi segakoor käis laulupeolgi.
1940–1950 aastad oli Saksi raamatukogule kõige suuremate muutuste aeg. Iga uus võim tõi endaga kaasa
uued suunad ja loosungid. Raamatukogus pidi saksa ajal olema saksakeelset kirjandust ja perioodikat, vene
ajal venekeelset. Kuni 1991. aastani oli raamatukogudes vene kirjandus eri tähisega V, mitte T nagu praegu. Vene kirjanduse klassikute teoste lugemine oli koolides kohustuslik, kuid peale klassikute tuli raamatukogul teha poliitilist agitatsiooni ning rahvas lugema meelitada näiteks Lenini teoseid jm kommunismi ülistavat.
Nõukogude ajal muudeti ka endist administratiivset jaotust sedavõrd, et Järva- ja Virumaa piiriäärsed alad
hakkasid koos kuuluma Tapa rajooni alla. Kolhooside tekkega moodustati uued adminüksused. Saksi külanõukogu hõlmas lisaks endisele Saksi vallale ka enne Järvamaale kuulunud Moe, Saiakopli, Nõmmküla, Kalle. Samu alasid soovis Saksi vald oma koosseisu juba 1930ndatel aastatel. 1937. a ilmus Järva Teatajas artikkel, kuidas Virumaa Järvamaaga kosjakaupa tahab sobitada ja just neid alasid endale igatseb.
Majandite ühinemisega seoses suurenes Nõmmküla sovhoosi territoorium 1970ndatel veel Kiku, Näo ja Karkuse ümbruse maadega. Samas sai raamatukogu juurde uusi lugejaid. Seoses lugemispiirkonna laienemisega, hakati raamatuid peale raamatukoguhoone laenutama laenutuspunktides ja Nõmmküla
haruraamatukogus.
Aastate jooksul on raamatukogu kolitud viis korda. 1952. a koliti raamatukogu siis juba endisest Saksi
vallamajast Saksi mõisahoonesse, kus asus sel ajal Saksi lastekodu. 1950ndate keskel koliti raamatukogu Saksi külanõukogu kontoriga samasse hoonesse Koluotsa külla Kirmanni tallu. Peale 1962. a jaanuari suurt tulekahju, viidi raamatukogu Koluotsa külas asuvasse Uudelepa tallu. Tules hävis peaaegu kogu raamatukogufond ning dokumentatsioon. 1975. a koliti peale remonti raamatukogu jälle Saksi knga
ühte majja Kirmannil.
Viimane kolimine toimus 1996. a. Jälle toodi raamatukogu Saksi vallamajja, kuid nüüd juba asukohaga Moel, kus asub praegugi. Nii nagu algaastatelgi, on raamatukogu praegugi selle piirkonna ainsaks kultuuriasutuseks.
Taastatud Eesti Vabariik ei hellitanud seda piirkonda endisest sugugi paremini. Minu 81-aastane sugulane
Lokuta külast on elanud sünnist saadik ühes ja samas majas, kuid viies vallas – Saksi, Tapa, Assamalla, Kadrina, Undla vald. Viimase 17 a jooksul on piirkond olnud Kadrina, Saksi eelvalla, Saksi ja Tapa valla
koosseisus.
Minu eelkäijad Hugo Vainjärv, Õie Vulla, Mahta Metsjärv, Aita Samarüütel, Milvi Jõeots, Marju
Bugri on tublit tööd teinud, sest lugejatest puudust ei ole ja ärgas vaim on inimestel alles. Ümberkaudsed
inimesed armastavad raamatuid.
Raamatukogu töötajad on lisaks raamatute laenutamisele alati korraldanud ühisüritusi ja raamatute tutvustusi.
Kõige kauem on kohalikus raamatukogus töötanud Milvi Jõeots – 40 aastat. Teda on autasustatud parima
raamatukogutöötaja medaliga ning endise Saksi valla rahvas valis ta parimaks kohalikuks töötajaks. Ta on pidanud ka kogu fondi kaks korda ühest majast teise kolima. Ka Õie Vulla on raamatukogu fondi kaks korda kolinud.
Novembris tähistame raamatukogu 90. sünnipäeva näitusega „Saksi Raamatukogu läbi aegade“,
kus on välja pandud endiste raamatukoguhoidjate kroonikaraamatud, pildid, raamatud, ajakirjad, ajalehed
ja arhiivimaterjal Saksi valla endistest aegadest. Näitus on avatud tööpäevadel kl 10–18 Moel, Saksi
raamatukogus.
Sirje Võsa, raamatukoguhoidja
Allikas: Tapa Valla Leht, 7.november 2008
Algaastatel teenindas raamatukogu Saksi valla inimesi. Saksi vald asus Saksi mõisa ja Tõdva-Kõnnu
karjamõisa maadel Virumaal Kadrina kihelkonnas Valgejõe idapoolses osas. Kuna Valgejõgi on olnud Viru- ja Järvamaa piirijõeks aastasadu, siis jõeäärsed alad on olnud ääremaad (keskustest kaugel). Raamatukogu oli kohaliku rahva kokkusaamise koht ja vaimu värskendaja, sest vallas ei olnud sel ajal ühtegi seltsimaja ega teist kultuuriasutust.
Peale Vabadussõda 1920. a loodi samas kohas Saksi Raamatukogu Selts.
Riik hakkas raamatukogude raamatuid doteerima ja ka vald ostis uusi raamatuid, ajakirju ning ajalehti. Raamatukogu fond Saksi Raamatukogus kasvas jõudsalt. Seltsi liikmed korraldasid luuleõhtuid, teoste arutelusid jm kirjandusega seonduvat. Eriti populaarsed olid meie vallarahva hulgas 1920–30ndatel aastatel Tammsaare teosed. Saksi RK Selts organiseeris mitmel korral Tammsaare õhtuid ning Hugo Vainjärve juhtimisel lavastati mingi osa „Tõest ja õigusest“.
Kohalik rahvas oli sellel ajal ärksa meelega ja koos käidi hoolega. Lisaks raamatukogu seltsile oli Saksis veel
lauluselts, käsitöö selts, kodundusselts, mesindusselts, näitering, omakaitse ratsaväe rühm, mille liikmed korraldasid Saksis ratsavõistlusi. Saksi segakoor käis laulupeolgi.
1940–1950 aastad oli Saksi raamatukogule kõige suuremate muutuste aeg. Iga uus võim tõi endaga kaasa
uued suunad ja loosungid. Raamatukogus pidi saksa ajal olema saksakeelset kirjandust ja perioodikat, vene
ajal venekeelset. Kuni 1991. aastani oli raamatukogudes vene kirjandus eri tähisega V, mitte T nagu praegu. Vene kirjanduse klassikute teoste lugemine oli koolides kohustuslik, kuid peale klassikute tuli raamatukogul teha poliitilist agitatsiooni ning rahvas lugema meelitada näiteks Lenini teoseid jm kommunismi ülistavat.
Nõukogude ajal muudeti ka endist administratiivset jaotust sedavõrd, et Järva- ja Virumaa piiriäärsed alad
hakkasid koos kuuluma Tapa rajooni alla. Kolhooside tekkega moodustati uued adminüksused. Saksi külanõukogu hõlmas lisaks endisele Saksi vallale ka enne Järvamaale kuulunud Moe, Saiakopli, Nõmmküla, Kalle. Samu alasid soovis Saksi vald oma koosseisu juba 1930ndatel aastatel. 1937. a ilmus Järva Teatajas artikkel, kuidas Virumaa Järvamaaga kosjakaupa tahab sobitada ja just neid alasid endale igatseb.
Majandite ühinemisega seoses suurenes Nõmmküla sovhoosi territoorium 1970ndatel veel Kiku, Näo ja Karkuse ümbruse maadega. Samas sai raamatukogu juurde uusi lugejaid. Seoses lugemispiirkonna laienemisega, hakati raamatuid peale raamatukoguhoone laenutama laenutuspunktides ja Nõmmküla
haruraamatukogus.
Aastate jooksul on raamatukogu kolitud viis korda. 1952. a koliti raamatukogu siis juba endisest Saksi
vallamajast Saksi mõisahoonesse, kus asus sel ajal Saksi lastekodu. 1950ndate keskel koliti raamatukogu Saksi külanõukogu kontoriga samasse hoonesse Koluotsa külla Kirmanni tallu. Peale 1962. a jaanuari suurt tulekahju, viidi raamatukogu Koluotsa külas asuvasse Uudelepa tallu. Tules hävis peaaegu kogu raamatukogufond ning dokumentatsioon. 1975. a koliti peale remonti raamatukogu jälle Saksi knga
ühte majja Kirmannil.
Viimane kolimine toimus 1996. a. Jälle toodi raamatukogu Saksi vallamajja, kuid nüüd juba asukohaga Moel, kus asub praegugi. Nii nagu algaastatelgi, on raamatukogu praegugi selle piirkonna ainsaks kultuuriasutuseks.
Taastatud Eesti Vabariik ei hellitanud seda piirkonda endisest sugugi paremini. Minu 81-aastane sugulane
Lokuta külast on elanud sünnist saadik ühes ja samas majas, kuid viies vallas – Saksi, Tapa, Assamalla, Kadrina, Undla vald. Viimase 17 a jooksul on piirkond olnud Kadrina, Saksi eelvalla, Saksi ja Tapa valla
koosseisus.
Minu eelkäijad Hugo Vainjärv, Õie Vulla, Mahta Metsjärv, Aita Samarüütel, Milvi Jõeots, Marju
Bugri on tublit tööd teinud, sest lugejatest puudust ei ole ja ärgas vaim on inimestel alles. Ümberkaudsed
inimesed armastavad raamatuid.
Raamatukogu töötajad on lisaks raamatute laenutamisele alati korraldanud ühisüritusi ja raamatute tutvustusi.
Kõige kauem on kohalikus raamatukogus töötanud Milvi Jõeots – 40 aastat. Teda on autasustatud parima
raamatukogutöötaja medaliga ning endise Saksi valla rahvas valis ta parimaks kohalikuks töötajaks. Ta on pidanud ka kogu fondi kaks korda ühest majast teise kolima. Ka Õie Vulla on raamatukogu fondi kaks korda kolinud.
Novembris tähistame raamatukogu 90. sünnipäeva näitusega „Saksi Raamatukogu läbi aegade“,
kus on välja pandud endiste raamatukoguhoidjate kroonikaraamatud, pildid, raamatud, ajakirjad, ajalehed
ja arhiivimaterjal Saksi valla endistest aegadest. Näitus on avatud tööpäevadel kl 10–18 Moel, Saksi
raamatukogus.
Sirje Võsa, raamatukoguhoidja
Allikas: Tapa Valla Leht, 7.november 2008
Tõdva-Kõnnu mõisast
Alustuseks ühest mõisaomanikust:
PETER AUGUST VON KOSKULLI PORTREE. 1770.
Õli, lõuend.
64 x 50 cm.
Signeeritud ja dateeritud pöördel: "Peter August Friedrich von Koskull gebohren d.15 May Anno 1763. M.L.Claus pinx. Revall 1770".
Andmed portreteeritava kohta leiduvad 1929.aastal Görlizis välja antud äärmiselt mahukas kogumikus Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, ehk siis Balti Rüütelkondade genealoogiline käsiraamat. Portreteeritu Peter August Friedrich von Koskull on seal nimetatud leheküljel 371, nr.XIV. Tema isa oli Karl Reinhold von Koskull, ema Renate Luise von Üxküll, hilisem ämm samuti Üxküllide soost, Anna Elisabet von Üxküll. Oli kubermangunõunik. P.A.F.von Koskullile kuulus mitu rüütlimõisa – isa poolt sai ta päranduseks Kumna (Knoobuse) mõisa, ise omandas ta Kumnast mitte kaugel asetseva Keila (Kegel) mõisa ning 1795.aastal ostis G.von Wrangeli käest lisaks Lääne-Virumaal Kadrina vallas asuva Tõdva-Kõnnu (Köndes) mõisa.
Michael Ludwig Claus on Preisimaalt Danzigist Eestimaale saabunud baltisaksa kunstnik-portretist, kes peamiselt elas ja töötas Eestimaal. Tallinna (Revali) kodanik ja tsunftimeister.
Allikas: http://www.st-lucas.com/
Lokuta küla ajaloost
Kuni 1920ndate aastateni toimis Eestis ajalooline kihelkondlik jaotus: 9 maakonda ja 106 kihelkonda.
Lokuta küla jäi ajaloolisel Virumaal (Wierland) Kadrina kihelkonda (Kirchspiel St. Katharinen in Wierland) , Tõdva-Kõnnu mõisa maadele.
Hõbeda (Hoebbet) Vatku kõrvalmõis
Hulja (Huljal) rüütlimõis
Imastu (Mönnikorb) rüütlimõis
Jõepere (Jömper) rüütlimõis
Kihlevere (Kichlefer) rüütlimõis
Kolu (Heinrichshof) rüütlimõis
Lasila (Lassila) rüütlimõis
Loksu mõis (Lokso) - Saksi mõisa karjamõis; praegune asukoht: Loksu küla
Neeruti (Buxhöwden) rüütlimõis
Pala (Pallal) Udriku kõrvalmõis
Palmse (Palms) rüütlimõis
Polli (Kurrisaar) Udriku kõrvalmõis
Saksi (Saximois) rüütlimõis, praegune asukoht: Saksi küla
Tõdva-Kõnnu (Köndes) rüütlimõis
Udriku (Uddrich) rüütlimõis
Undla (Undel) rüütlimõis
Vatku (Wattküll) rüütlimõis
Vohnja (Fonal) rüütlimõis
Kadrina Kihelkonnast.
Kadrina kihelkond oli ajalooline kihelkond Virumaal, mida ümbritsesid Kuusalu kihelkond, Ambla kihelkond, Väike-Maarja kihelkond, Rakvere kihelkond ja Haljala kihelkond.
Muistne Kadrina kihelkond hõlmas nüüdse Kadrina valla ja osi Vihula vallast. Muinaslinnused asusid Mäeotsa linnamäel (Võduveres) ja Neeruti Sadulamäel[1].
13. sajandi alguses kuulus Kadrina piirkond Rävala muinaskihelkonda. Mõõgavendade ordu jõudis siia juba 1219. Järgmisel aastal, 1220 kinnitasid siin kanna taanlased, kes asutasid umbes 1240 kirikukihelkonna nimega Torvestavere (Taani hindamisraamatus Toruestæuæræ). Hiljem lühenes see Tristfer’iks. Kihelkonnas oli tol ajal 35 küla kokku 3-4 tuhande elanikuga.
Kogudus arvatakse olevat loodud aastal 1231. Esimene pühakoda rajati pühasse hiide, kuhu eestlased oma sõdalasi matsid. Praegune kivikirik ehitati 15. sajandil samasse paika. 1596. aastal mainiti kirikukroonikas esmakordselt püha Katariina nime (St. Catharinae). Sellest, koguduse kaitsepühaku nimest kujunes ajapikku tänapäevane nimi Kadrina.
Kadrina kihelkonnast Undla vallast on pärit Otto Strandman, Eesti Vabariigi mitmekordne riigivanem[4].
Olulise tõuke Kadrina kujunemisele andis 1870. aasta, mil valmisid Kadrina puidust jaamahoone ja Tallinn-Peterburi raudtee ning Kadrina kirikumõis. Kirikumõisa ja raudteejaama vahele tekkis 19. sajandi lõpuks Kadrina alevik.
1902 asutati Kadrina kihelkonnakool, 1907 Kadrina Hariduse Selts, 1910 ehitati haridusseltsimaja saal.
1926 rajati unikaalne maakividest ausammas Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenute mälestuseks. 1930 ehitati Hariduse Seltsi Maja (rahvamaja), 1938 uus Kadrina koolimaja.
Lokuta küla kuulus aastatel 1866-1892 Tõdva-Kõnnu valda (Köndes) ja 19. sajandi alguses Saksi valda.
Allikas: Valdo Praust http://www.mois.ee/
ja http://et.wikipedia.org/wiki/Kadrina_kihelkond
Kadrina kihelkonnas paiknes 19 mõisat - 1 kirikumõis ning 15 rüütlimõisast peamõisat koos 3 kõrvalmõisaga. Sellele lisandus 10 karjamõisat.
Kadrina kirikumõis (Pastorat St. Katharinen) ja Kruusimäe karjamõis
Arbavere (Arbafer) rüütlimõisHõbeda (Hoebbet) Vatku kõrvalmõis
Hulja (Huljal) rüütlimõis
Imastu (Mönnikorb) rüütlimõis
Jõepere (Jömper) rüütlimõis
Kihlevere (Kichlefer) rüütlimõis
Kolu (Heinrichshof) rüütlimõis
Lasila (Lassila) rüütlimõis
Loksu mõis (Lokso) - Saksi mõisa karjamõis; praegune asukoht: Loksu küla
Neeruti (Buxhöwden) rüütlimõis
Pala (Pallal) Udriku kõrvalmõis
Palmse (Palms) rüütlimõis
Polli (Kurrisaar) Udriku kõrvalmõis
Saksi (Saximois) rüütlimõis, praegune asukoht: Saksi küla
Tõdva-Kõnnu (Köndes) rüütlimõis
Udriku (Uddrich) rüütlimõis
Undla (Undel) rüütlimõis
Vatku (Wattküll) rüütlimõis
Vohnja (Fonal) rüütlimõis
Kadrina Kihelkonnast.
Kadrina kihelkond oli ajalooline kihelkond Virumaal, mida ümbritsesid Kuusalu kihelkond, Ambla kihelkond, Väike-Maarja kihelkond, Rakvere kihelkond ja Haljala kihelkond.
Muistne Kadrina kihelkond hõlmas nüüdse Kadrina valla ja osi Vihula vallast. Muinaslinnused asusid Mäeotsa linnamäel (Võduveres) ja Neeruti Sadulamäel[1].
13. sajandi alguses kuulus Kadrina piirkond Rävala muinaskihelkonda. Mõõgavendade ordu jõudis siia juba 1219. Järgmisel aastal, 1220 kinnitasid siin kanna taanlased, kes asutasid umbes 1240 kirikukihelkonna nimega Torvestavere (Taani hindamisraamatus Toruestæuæræ). Hiljem lühenes see Tristfer’iks. Kihelkonnas oli tol ajal 35 küla kokku 3-4 tuhande elanikuga.
Kogudus arvatakse olevat loodud aastal 1231. Esimene pühakoda rajati pühasse hiide, kuhu eestlased oma sõdalasi matsid. Praegune kivikirik ehitati 15. sajandil samasse paika. 1596. aastal mainiti kirikukroonikas esmakordselt püha Katariina nime (St. Catharinae). Sellest, koguduse kaitsepühaku nimest kujunes ajapikku tänapäevane nimi Kadrina.
Kadrina kihelkonnast Undla vallast on pärit Otto Strandman, Eesti Vabariigi mitmekordne riigivanem[4].
Olulise tõuke Kadrina kujunemisele andis 1870. aasta, mil valmisid Kadrina puidust jaamahoone ja Tallinn-Peterburi raudtee ning Kadrina kirikumõis. Kirikumõisa ja raudteejaama vahele tekkis 19. sajandi lõpuks Kadrina alevik.
1902 asutati Kadrina kihelkonnakool, 1907 Kadrina Hariduse Selts, 1910 ehitati haridusseltsimaja saal.
1926 rajati unikaalne maakividest ausammas Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenute mälestuseks. 1930 ehitati Hariduse Seltsi Maja (rahvamaja), 1938 uus Kadrina koolimaja.
Lokuta küla kuulus aastatel 1866-1892 Tõdva-Kõnnu valda (Köndes) ja 19. sajandi alguses Saksi valda.
Allikas: Valdo Praust http://www.mois.ee/
ja http://et.wikipedia.org/wiki/Kadrina_kihelkond
Tuesday, August 17, 2010
Lokuta vesiveski
Pärandkultuuri objekt: Lokuta vesiveski (790:VEV:003)
Nimi : Lokuta vesiveski
Tüüp: Vesiveskid, veskitammid
Seisund: Tüüp määratav, objektist või tema esialgsest funktsionaalsusest säilinud alla 20%
Kohanimi: Lääne-Viru maakond, Tapa vald, Lokuta küla
Ulatus: (m) 30
Märkused: Asus Valgejõel, kuid kuulus Tõdva-Kõnnu mõisale nagu kogu Lokuta küla. Töötas viimati veel kolhooside ajal.
Puistu koosseis: 50Ks50Va
Puistu tihedus: Keskmine
Objekt on kaartidel: Eesti Vabariigi (1935-39) või Nõukogude Liidu (1945-52) topograafiline kaart,Tsaarivenemaa verstakaart (1897-1903)
Inimmõjud: Lammutamine, lõhkumine
Ohud: Lammutamine, lõhkumine
Pärimused: 1836. a kõneldakse Veski Juhanist, 1848. a Lokuta möldrist Samel Falckist. EW ajal kuulus kellelegi Peinarile. Mainitakse 1726. a, 1939. a oli möldriks Veski Peeter. (R. Tammik)
Allikas: EELIS infoleht
Nimi : Lokuta vesiveski
Tüüp: Vesiveskid, veskitammid
Seisund: Tüüp määratav, objektist või tema esialgsest funktsionaalsusest säilinud alla 20%
Kohanimi: Lääne-Viru maakond, Tapa vald, Lokuta küla
Ulatus: (m) 30
Märkused: Asus Valgejõel, kuid kuulus Tõdva-Kõnnu mõisale nagu kogu Lokuta küla. Töötas viimati veel kolhooside ajal.
Puistu koosseis: 50Ks50Va
Puistu tihedus: Keskmine
Objekt on kaartidel: Eesti Vabariigi (1935-39) või Nõukogude Liidu (1945-52) topograafiline kaart,Tsaarivenemaa verstakaart (1897-1903)
Inimmõjud: Lammutamine, lõhkumine
Ohud: Lammutamine, lõhkumine
Pärimused: 1836. a kõneldakse Veski Juhanist, 1848. a Lokuta möldrist Samel Falckist. EW ajal kuulus kellelegi Peinarile. Mainitakse 1726. a, 1939. a oli möldriks Veski Peeter. (R. Tammik)
Allikas: EELIS infoleht
Saturday, August 14, 2010
Külapäev 22.07.2008
Teine külapäev Peil'ide pool.
Külalislahke pererahvas...
Külavanema poolt sissejuhatus ja traditsiooni tutvustus...
Sportlik -mänguline mõõduvõtmine...
Söök, jook...
Külavanema poolt sissejuhatus ja traditsiooni tutvustus...
Avasõnad ja ajalooline ülevaade Arnelt improviseeritud mikrofoni...
Sportlik -mänguline mõõduvõtmine...
Söök, jook...
Ja muidugi kõigi lemmikud küla moosekandid...
Ja kõik koos...
Hakkas juba hämarduma, aga pidu ei paranenud ega külalised vähenenud... , peaks vist kokkusaamisi tihendama..
Fotod:
Perekond Thalfeldt'ide erakogu;
Perekond Kangrute erakogu;
Thursday, August 12, 2010
Lokulaud
Lokulaud kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat puust lauda, mida lüüakse kahe, harvemini ühe kasest või tammest vasaraga. Lokulauda kasutati signaalinstrumendina. Tema kaugele kõlava heliga kutsuti töölisi koju ja rahvast kokku, teatati õnnetusjuhtumitest. Uuemal ajal on loodud mitmest lauast koosnev kontsertlokk. Kuulub müra ja rütmipillide kategooriasse.
 |
| Lokulaud, http://www.folk.ee/ |
 |
| Lokulaud, http://www.folk.ee/ |
 |
| Lokulaud Tammealune Hiies , http://maatundmine.einst.ee/ |
 |
| Lokulaud, Maavalla kalendrist, http://www.maavald.ee/ |
Wednesday, August 11, 2010
Blogist endast
Blogi Lokuta küla (Tapa vallas, Lääne-Virumaal) (Asukoht Googli kaardil) sai loodud (10.08.2010) selleks, et siia koondada erinevat informatsiooni ja viiteid kõikvõimalike artiklite, sündmuste kohta, mis puudutavad antud Lokuta küla, selle ümbrust ja inimesi. Blogi ei pretendeeri kodulehe funktsioonile. Informatsiooni süstematiseerimist saab teha siis, kui seda on piisavalt kogunenud. Kus viga näed laita-seal tule ja aita- ehk, kui tunned, et omad hoopis sisutihedamat ja paremat infot, siis anna sellest märku või lisa ise. Eriti oodatud on rubriigi 'Lokuta küla ajalugu' täiendamine. Samuti kõikvõimalikud kohajutud, saunajutud, jne.
Siinkohal suured tänud piltide ja materjali eest:
perekond Thalfeldt 'ile
Andrus & Ülle-Mai
Haavasauna'lt.
Siinkohal suured tänud piltide ja materjali eest:
perekond Thalfeldt 'ile
Andrus & Ülle-Mai
Haavasauna'lt.
Külapäev 07.08.2010
Toimus neljas Lokuta küla kokkutulek, seekord siis Põhjalate pool Villemi maaüksusel. Ilm oli lihtsalt fantastiline (25...30 kraadi).
Sissejuhatuseks pererahva poolt väikene tervituspokaal ja avasõnad.
Ja ka õllepruulija...
Pidu tordi lõikas lahti küla kõige eakam...
 |
| Ühispilt |
Sissejuhatuseks pererahva poolt väikene tervituspokaal ja avasõnad.
Ja muidugi kala...
Kui keha sai kinnitatud, siis läks lahti ühislaulmine...
Ja ka õllepruulija...
Pidu tordi lõikas lahti küla kõige eakam...Ülejäänud Andruse tehtud pildid leiduvad siin: Pildialbum 1
Fotod:
Perekond Thalfeldt'ide erakogu;
Perekond Kangrute erakogu;
Perekond Thalfeldt'ide erakogu;
Subscribe to:
Posts (Atom)