Meie valla külad: Lokuta

Lokuta küla asub Virumaal, endises Kadrina kihelkonnas Valgejõe idapoolsel kaldal. Valgejõgi oli sajandeid Virumaa ja Järvamaa piiriks, seega oli Lokuta piiriküla. 

Kuidas sattus Lokuta küla Tõdva-Kõnnu mõisa valdusse, on see ju ligi 30 km mõisa südamest, ning kust selline nimi, pole teada. Esimesed teadaolevad andmed on küla kohta Rootsi riigiarhiivis säilinud 1583. a ja 1585. a vakuraamatutes. Küla peab aga palju vanem olema. 1583. a vakuraamatus on kirjas, et äsjamöödunud Liivi sõda ja katk oli Tõdva-Kõnnu külad välja suretanud, kõik külad olnud tühjad. Ainult mõisa kõige suuremas külas Lokutal (Lockatt 8 adramaad) oli veski töötanud ja seal elas mölder Berttil. Berttilil oli ka poole adramaa suurune koht kasutada. 1585. a vakuraamatus on kirjas, et külla oli asunud elama üks vabamees.

1725.-1726. a adramaarevisjoni tulemusena loendati Lokuta majapidamiste arvuks 24. Möldri Peetril oli ½ adramaad, veel 12 talul ¼ adramaad, ülejäänud olid maatamehed. Külas oli vaid kaks vabameest Kõrtsmiku (Krüger) Maddi ja Möldri (Müller) Matz, ülejäänud rahvas oli mõisa omand. Pered ei olnud suured, mõnes majas elas vaid üks inimene. Kõige suurem pere oli Möldri Peetril - 7 inimest. (Eestimaa 1725. -1726.a. adramaarevisjon III köide, Virumaa, Tallinn 1988).

R. Tammik („Kadrina kihelkond läbi aegade" Pärnu 2005) väidab, et kõik pered ei kuulunud Lokuta alla, vaid olid hajataludest. Tõdva-Kõnnu mõisale kuulunud Soomukse külas ei olnud Põhjasõja ja katku tagajärjel järele jäänud ühtegi inimest.

1818. a andmetel on Lokutal 12 peret (maksid mõisale teorenti) ning 12 vabadikku. Seitse talu olid nelja päeva kohad - Põllu, Matso, Männiku, Treiali, Mäetaguse, Eessaare ja Talpase - mis tähendas, et neli päeva nädalas tuli teha mõisale tööd, Mulgi Abrami kolmepäeva koht ning Tõnusaare, Virga ja Tabani kahepäevakohad. (Dobermann).

1835. a pärisnimede panemise aegu said Kustu Talpase kuus poega endale perekonnanimeks Thalfeldt. Kõige nooremast pojast sai Loobu mõisa aednik, ülejäänud jäid Lokutale mõisa rentnikeks. 20.sajandi algul ostsid nende järeltulijad Lokutale ja selle ümbrusesse maad ning Eesti Vabariigi algusaastatel elasid paljudes Lokutal ja selle ümbruse taludes Thalfeldtid. Nimede eestindamise ajal, 1930ndatel, võtsid osa neist uued perekonnanimed - Talid, Talved ja Orupõllud. Samast sugupuust on pärit ka kirjanik ja etnoloog Ilmar Talve, kes kõik oma lapsepõlve suved Lokutal vanavanemate juures veetis. Eda-Ines Etti vanaisa on samuti Thalfeldtide soost ja pärit Lokutalt. Praegu elab Thalfeldtide järeltulijaid Lokutal veel kahes talus.

Kõige rohkem andmeid on Lokuta vesiveskist. Praegu on sellest järgi veel veidi varemeid, vanad vahtrad ja õunapuud Lokuta silla juures. 1739. a oli seal möldriks Möldri Peeter, kes maksis mõisale matirenti, 1836. a kõneldi Lokkota Veski Juhhanist, 1839. a möldrist Arro Hans Rosbergist, 1848. a mölder Falckist. Viimaseks möldriks oli Peinar ja veski töötas veel kolhoosikorra algusaastatel. Eesti Wabariigi ajal käis külas vilgas seltsielu. Endine mõisa magasiait Willemi talu maadel tehti külarahva jõududega seltsimajaks, kuhu asus tuletõrje selts. Majal olnud isegi torn tuletõrjevoolikute kuivatamiseks. Seltsimajas näidati kino ja korraldati tantsuõhtuid veel eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel. Mitme talu õues oli suur võllikiik (kindlasti Rinnakol ja Vaadul), kus simmaneid peeti. Osa Lokuta noori käis Saksis laulukooris. Jaagu talu juures pidas Marie Oldri poodi. Teine pood asus kilomeeter kagu poole Vahakulmu silla juures. Seal oli ka meierei. Külas oli palju lapsi, kes käisid Saksi algkoolis - nooremad Saksis järveäärses majas, vanemad Vahakulmus, mis asus seal, kus praegu elab Viiu Valdlo. Veel peale sõda käisid ümbruskonna lapsed Vahakulmus algkoolis. Maja veeti 1950ndate alguses Saksi mõisa juurde, hiljem edasi Kikku. Mõni suurem laps käis Tapal gümnaasiumis. Kuna küla kuulus Kadrina kihelkonda, siis Tapal palju ei käidud, kuigi Tapa oli lähemal kui Kadrina.

Põliselanike mälestuste põhjal kirja pannud Sirje Võsa

Allikas:  Tapa Sõnumid 25.05.2012