Lokuta küla asub Virumaal, endises Kadrina kihelkonnas
Valgejõe idapoolsel kaldal. Valgejõgi oli sajandeid Virumaa ja Järvamaa
piiriks, seega oli Lokuta piiriküla.
Kuidas
sattus Lokuta küla Tõdva-Kõnnu mõisa valdusse, on see ju ligi 30 km mõisa
südamest, ning kust selline nimi, pole teada. Esimesed teadaolevad andmed on
küla kohta Rootsi riigiarhiivis säilinud 1583. a ja 1585. a vakuraamatutes.
Küla peab aga palju vanem olema. 1583. a vakuraamatus on kirjas, et
äsjamöödunud Liivi sõda ja katk oli Tõdva-Kõnnu külad välja suretanud, kõik
külad olnud tühjad. Ainult mõisa kõige suuremas külas Lokutal (Lockatt 8
adramaad) oli veski töötanud ja seal elas mölder Berttil. Berttilil oli ka
poole adramaa suurune koht kasutada. 1585. a vakuraamatus on kirjas, et külla
oli asunud elama üks vabamees.
1725.-1726. a
adramaarevisjoni tulemusena loendati Lokuta majapidamiste arvuks 24. Möldri
Peetril oli ½ adramaad, veel 12 talul ¼ adramaad, ülejäänud olid maatamehed.
Külas oli vaid kaks vabameest Kõrtsmiku (Krüger) Maddi ja Möldri (Müller) Matz,
ülejäänud rahvas oli mõisa omand. Pered ei olnud suured, mõnes majas elas vaid
üks inimene. Kõige suurem pere oli Möldri Peetril - 7 inimest. (Eestimaa 1725.
-1726.a. adramaarevisjon III köide, Virumaa, Tallinn 1988).
R. Tammik („Kadrina
kihelkond läbi aegade" Pärnu 2005) väidab, et kõik pered ei kuulunud
Lokuta alla, vaid olid hajataludest. Tõdva-Kõnnu mõisale kuulunud Soomukse
külas ei olnud Põhjasõja ja katku tagajärjel järele jäänud ühtegi inimest.
1818. a andmetel on
Lokutal 12 peret (maksid mõisale teorenti) ning 12 vabadikku. Seitse talu olid
nelja päeva kohad - Põllu, Matso, Männiku, Treiali, Mäetaguse, Eessaare ja
Talpase - mis tähendas, et neli päeva nädalas tuli teha mõisale tööd, Mulgi
Abrami kolmepäeva koht ning Tõnusaare, Virga ja Tabani kahepäevakohad.
(Dobermann).
1835. a pärisnimede
panemise aegu said Kustu Talpase kuus poega endale perekonnanimeks Thalfeldt.
Kõige nooremast pojast sai Loobu mõisa aednik, ülejäänud jäid Lokutale mõisa
rentnikeks. 20.sajandi algul ostsid nende järeltulijad Lokutale ja selle
ümbrusesse maad ning Eesti Vabariigi algusaastatel elasid paljudes Lokutal ja
selle ümbruse taludes Thalfeldtid. Nimede eestindamise ajal, 1930ndatel, võtsid
osa neist uued perekonnanimed - Talid, Talved ja Orupõllud. Samast sugupuust on
pärit ka kirjanik ja etnoloog Ilmar Talve, kes kõik oma lapsepõlve suved
Lokutal vanavanemate juures veetis. Eda-Ines Etti vanaisa on samuti Thalfeldtide
soost ja pärit Lokutalt. Praegu elab Thalfeldtide järeltulijaid Lokutal veel
kahes talus.
Kõige rohkem andmeid on
Lokuta vesiveskist. Praegu on sellest järgi veel veidi varemeid, vanad vahtrad
ja õunapuud Lokuta silla juures. 1739. a oli seal möldriks Möldri Peeter, kes
maksis mõisale matirenti, 1836. a kõneldi Lokkota Veski Juhhanist, 1839. a
möldrist Arro Hans Rosbergist, 1848. a mölder Falckist. Viimaseks möldriks oli
Peinar ja veski töötas veel kolhoosikorra algusaastatel. Eesti Wabariigi ajal käis
külas vilgas seltsielu. Endine mõisa magasiait Willemi talu maadel tehti
külarahva jõududega seltsimajaks, kuhu asus tuletõrje selts. Majal olnud isegi
torn tuletõrjevoolikute kuivatamiseks. Seltsimajas näidati kino ja korraldati
tantsuõhtuid veel eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel. Mitme talu õues oli
suur võllikiik (kindlasti Rinnakol ja Vaadul), kus simmaneid peeti. Osa Lokuta
noori käis Saksis laulukooris. Jaagu talu juures pidas Marie Oldri poodi. Teine
pood asus kilomeeter kagu poole Vahakulmu silla juures. Seal oli ka meierei.
Külas oli palju lapsi, kes käisid Saksi algkoolis - nooremad Saksis järveäärses
majas, vanemad Vahakulmus, mis asus seal, kus praegu elab Viiu Valdlo. Veel
peale sõda käisid ümbruskonna lapsed Vahakulmus algkoolis. Maja veeti 1950ndate
alguses Saksi mõisa juurde, hiljem edasi Kikku. Mõni suurem laps käis Tapal
gümnaasiumis. Kuna küla kuulus Kadrina kihelkonda, siis Tapal palju ei käidud,
kuigi Tapa oli lähemal kui Kadrina.
Põliselanike
mälestuste põhjal kirja pannud Sirje Võsa
Allikas: Tapa Sõnumid
25.05.2012
.jpg)
