Küla kagupoolses osas elasid maaomanikud - talude järgi Otsa, Vaadu, Sepa, Jaagu, Silla, Villemi, Aru, Allika kaks majapidamist, Rinnako, Saueaugu, Altotsa. Loodepoolses osas olid aga muud ametimehed - talude järgi Kingsepa, Meistri, Rätsepa, Tiigi, Mahlbergi, Vilbergi, Silla, üle tee Koltsi, lisaks Lokuta veski. Küllap olid talude nimed maade päriseks ostmise ajast.
Peale viimast sõda toimusid Lokutal suured muudatused. Kohe peale sõda hakati ehitama küla lähedale kõrgepingeliini (küla sai elektri aga alles 1957. a), sõjaväeosi Peebumäele, Loksule ja mujale ümbruskonda ning Tapa lennuvälja. Töid teostasid sõdurid, kes paigutati külasse elama ja kostile. Rinnakol elas ukrainlasest politruk. Ta kartis hirmsasti metsavendi ja kallaletunge ning magas seetõttu kogu aeg püstol padja all. Ta lõhnatas end ohtralt odekolonniga ja sattus paanikasse iga võõra tallu tulekust. Külast lahkus palju noori. Allika alumisest talust ja Vaadult küüditati pered Siberisse, maad natsionaliseeriti, hooned riigistati.
1950. a loodi külla Valgejõe kolhoos. Kolhoosi kontoriks sai Aru elumaja, Saueaugu talli toodi kokku küla lehmad, Villemi tallis olid hobused (hiljem oli seal viljaait ning hobused viidi Aru talli), heinu hoiti Rinnako küünis, Altotsa küünist sai turbakuur (turvast pandi lehmadele alla). Hiljem ehitati turbakuuri asemele kuivati. Rinnako perenaine pidi rajama jõe äärde hanede ja partide farmi. Saekaater asus praeguse kuivati kohal. Puid sinna toodi endiste talude metsadest. Esimeseks kolhoosi esimeheks sai Wirkholz. Partei saatis aga õige pea uue esimehe, kelleks oli noor August Brock. Mõne aja pärast ümbruskonna väikesed kolhoosid ühendati ning uus kolhoos sai nimeks Punalipp, esimeheks Nukk. Kirmani uuele elumajale ehitati teine korrus peale, sinna paigutati uue kolhoosi kontor ja raamatukogu. Peale tulekahju raamatukogus hoone taastati ning hiljem, juba Nõmmküla sovhoosi aegu, asus seal Moe osakonna kontor ja Saksi külanõukogu. Ülemisel korrusel oli kolm korterit. 1960-1991 kuulus Lokuta küla Nõmmküla sovhoosi ja Nõmmküla kolhoosi (alates 1988. a) koosseisu. Tööjõulised elanikud töötasid sovhoosis või Moe Piiritustehases.
60ndatel ja 70ndate alguses olid säilinud veel mõned küla traditsioonid. Näiteks käidi lauluga „Täna me liigume küladesse ja korteritesse...." majast- majja head uut aastat soovimas, marti ja kadrit jooksmas. Rinnako Amalie lapsed ja lapselapsed ehitasid kiige, mille juures tehti igal aastal jaanituld ja peeti simmaneid. Pilli mängis küla oma ansambel Taaralased koosseisus: Arvo Upan akordion, Avo Upan viiul, Ivo Upan trummid, Jaan Thalfeldt ja Vello Võsa kitarrid. Aeg-ajalt lõi Karl Lessuk tuubaga ka kaasa. Rahvast jäi külas iga aastaga aga aina vähemaks - noored läksid linnadesse, vanad toonela teele. Taasiseseisvumise ajaks oli üheteistkümnest majapidamisest järele jäänud vaid maakivist vundamendid. Vaid viies majas elati aastaringselt ning suviti elati lisaks eelnevale veel neljal kohal. Veskile oli ehitatud ETKVLi Tapa osakonna saun.
Maade tagastamine andis võimaluse sugulastel esiisade poolt päriseks ostetud maad jälle pärida ja müüa. Praeguseks elatakse aastaringselt üheksas talus ning suviti lisandub neile veel viis. Kaks talu on uuesti üles ehitatud, kolmandat hakati taastama. Mitu maja on renoveeritud. Külasse on tulnud palju uusi inimesi ning talud on saanud uued nimed. Külas on küll õpetajaid, keskastme juhte, õmblejaid ja teisi ametimehi, aga vaid üks õige talumees Jaan Puhasmets. Tema on ka külavanem.
Tänavu suvel toimub Lokuta kuues kokkutulek. Igal aastal saadakse kokku erineva talu õuel ja tulijate arv on aastast aastasse suurenenud. Külal on ka oma koduleht lokutakyla. blogspot.com. Kaleph Jõulu, kes endale Lokutalt naise leidis, on küla ajalugu kogunud ja sellest Eesti Kirjandusmuuseumisse materjale saatnud. Materjalid ei ole küll päris täpsed, kuid kirjanduslikult huvitavad. Kes soovib, võib uurida!
Kellel on materjali ja pilte Lokuta küla ajaloo kohta, tooge need Saksi Raamatukogusse või saatke aadressil saksi@tapa.lib.ee. Eriti oodatud on igasugused teated 20. sajandi alguse ning maailmasõdade aja kohta.
Lokuta on küll väike, aga tubli ja kestmajääv küla.
Andmed Lokuta küla kohta on iidsete piiride alusel. Praegu on pool küla liidetud hoopis Loksu külaga. Külarahvas, eriti põliselanikud, soovivad vanade piiride taastamist.
Põliselanike mälestuste põhjal kirja pannud Sirje Võsa
Allikas: Tapa valla ajaleht: Sõnumed 03.08.2012
